Turvatsoonid Ida-Hiina mere kohal ja Põhja-Korea sisevõitlus | 21 dets 13

Leslie Leino


Viimase 3 nädala sündmustes domineerib mitme riigi meedias üks seni täiesti tundmatu termin – õhukaitse turvatsoon (vt. definitsioon), mis on kogu Ida-Aasia muutnud väga ärevaks. Otsa tegi lahti Hiina, kellele järgnes Lõuna-Korea, kes koos Jaapani ja Taivaniga on Ida-Hiina mere kohal loonud tsooni, mida läbides peaksid kõik teise riigi lennukid/õhusõidukid andma teada enda lennu sihtpunktist. Mõistagi ei käi taplus lennuliiikluse pärast, vaid küsimuse all on territoriaalvaidlused, mis ulatuvad veealustest kaljudest kuni kivinukkideni veepinna peal ning sealt edasi taevasse välja. Õhu pärast kaklemise taga on suured geopoliitilised ambitsioonid ning väga olulised strateegilised kalkulatsioonid.


Selles sissekandes kirjutan ma Lõuna-Korea laiendamiskavast, Põhja-Koreast ning teistest Ida-Hiina mere veele, kivinukkidele ja õhule suveräänsust kuulutavatest riikidest. Lõpus seletan lahti, mida tekstis esinevad terminid sisuliselt tähendavad.


Lõuna-Korea õhukaitse turvatsooni 3 erinevat laiendamisplaani

Lõuna-Korea laiendab turvatsooni


Lõuna-Korea valitsus teatas 08.12 enda õhukaitse turvatsooni (vt. definitsioon) laiendamisest (hakkas kehtima 15. detsembrist), vastuseks Hiina õhukaitse kehtestamisele paar nädalat varem, 23. novembril.


Õhukaitse turvatsoon (inglise k. Air Defense Identification Zone, lühidalt ADIZ) tähistab ala, mille võib iga riik ise kehtestada. Õhukaitse turvatsoon ei tähenda õhuruumi, selles ei kehti õhuruumi reeglid ning selle olemus ei ole seni ühegi rahvusvahelise lepinguga kindlaks määratud. Igal riigil on põhimõtteliselt õigus kehtestada selles tsoonis enda reeglid. Ida-Hiina mere tsoonide puhul tähendab see järgmist – teiste riikide lennukid peavad tsooni sisenedes teavitama enda identiteedist, lennueesmärgist ja lennukil olevatest relvadest (kui neid on). Õhukaitse turvatsoon ulatub tihti palju kaugemale kui õhuruum ning sellesse sisenedes võib tsooni kontrolliv riik saata võõrobjekti õhku saatma enda lennukid. Aga see ei ole kohustus.  


Socotra kalju

Lõuna-Korea uus tsoon liikus peamiselt lõuna suunas, kuhu jääb veealune Socotra kalju (pildil), mida nii Hiina kui ka Lõuna-Korea peavad enda omaks (hiina k. 苏岩礁, Suyan jiao,korea k. 이어도, Ieodo). Hetkel kontrollib kaljut Lõuna-Korea, kes on selle otsa ehitanud mereuuringute torni koos helikopteri maandumiskohaga. 


Lõuna-Koreal oli laiendamisest valmistatud ette 3 erinevat varianti (vt esimene pildt) ning käiku läks 3. variant ehk pildil parempoolseim. Kõigi kolme variandi puhul kaaluti erinevaid alasid. Kaardil on palju erinevaid jooni ning et neist paremini aru saada, toon need siinkohal välja. Tumepunane tähistab endist Lõuna-Korea õhukaitse turvatsooni (KADIZ), mille lõi USA sõjavägi 1951.aastal Korea sõja ajal. Lilla joon tähistab Hiina pool kehtestatud õhukaitse turvatsooni (CADIZ). Hiinal pole varem säärast tsooni olnud. Heledam lilla, mis liigub mööda Hiina rannikut, tähistab Hiina Rahvavabariigi õhuruumi (vt definitsioon). Pruun joon on Jaapani õhukaitse turvatsoon (JADIZ), mis loodi 1969.aastal USA kehtestatud plaani järgi. Sinine joon tähistab Incheoni lennujuhtimispiirkonda (FIR). Roheline joon tähistab Lõuna-Korea sõjaväe kehtestatud nö tegutsemisala, mille sees on sõjaväel ette nähtud kindlad plaanid sõjaliste rünnakute esinedes.


Õhuruum tähistab ühe kindla riigi suveräänset ruumi, mis ulatub 12 meremiili kaugusele rannajoonest. Sõjalennukid peavad teise riigi õhuruumi sisenemiseks luba küsima ning õhuruumi kontrollival riigil on õigus enda õhuruumis ebaseaduslikult lendavad lennukid alla tulistada. Diaoyudao/Senkaku saarte puhul kehtiks õhuruumi reeglid, kuid näiteks Socotra kalju puhul mitte, sest see kalju asub ka madalvee ajal veepinna all.  


Kogu see pikk lahtiseletus oli selleks, et mõista, mille vahel Soulis õhukaitse turvatsooni laiendades kalkuleeriti. Esimese võimaliku laiendusplaani puhul kaaluti senisele tsoonile lisada juurde ala, mis jääks Incheoni lennujuhtimispiirkonna ja Lõuna-Korea sõjaväe tegutsemisala sisse. Ala on tähistatud kollase värviga ning selle sisse jääb ka Socotra kalju – joonega osutatud must täpike kollasel alal.


Teise võimaliku variandina kaaluti ala, mis täielikult kattuks Lõuna-Korea sõjaväe tegutsemisalaga ehk siis kõik see, mis jääb rohelise joone sisse. Sedasi oleks laienemine toimunud mitte ainult lõuna suunas, vaid ka lääne suunas Hiina poole ja väikese ala võrra ka ida suunas Jaapani poole. Lääne suunas laienemine oleks tähendanud seda, et kui Hiina teeb õhukaitse turvatsooni ka Kollase mere kohale – nagu Hiina meedia on kirjutanud – hakkaksid need kahe riigi alad väga suure tõenäosusega ka kattuma. Kuid teise olulise nüansina võiks 2. laienemisplaanist tuua välja Jaapani suunas laienemise ehk siis see kollane ala kaardi kirdenurgas. Sellest alast vaid natukene põhja pool asuvad Liancourt’i saared (korea k. 독도, Dokdo , jaapani k. たけしま/竹島, Takeshima), mida Lõuna-Korea de facto kontrollib, kuid mida peab enda omaks ka Jaapan.


Kolmanda võimaliku variandi kaaluti ala, mis lõuna suunas laienedes kattuks Incheoni lennujuhtimispiirkonnaga. Lõpuks siis valitigi 3. variant, mis tähendas Incheoni lennujuhtimispiirkonnaga kattumist, v.a. kirdesse jäävad väikesed nurgad.




Kõiki neid 3 varianti vaadates on väga selgelt näha, et Lõuna-Korea soovib ilmtingimata õhukaitse turvatsooni alla saada Socotra kaljut. See on kindel signaal Hiinale. Põhjendus, millega Lõuna-Korea enda laiendamistegevust õigustab, on see, et senise õhukaitse turvatsooni oli paika pannud USA ning uuel ajastul oli vaja uut tsooni. Lõuna-Koreas leiti, et nüüd, mil Hiina on enda haaret Ida-Hiina meres üha aktiivsemalt laiendamas ning võtnud teiste seas enda kaitse alla ka Socotra kalju, peab Seoul nimetatud kalju kaitseks jõulisemalt välja astuma. Lõuna-Korea oli nutikas ning ei laiendanud enda õhukaitse turvatsooni suvaliselt, vaid tegi seda alal, mis kuulus Incheoni lennujuhtimispiirkonda (vt definitsioon all), soovides läbi selle enda käiku legitimiseerida.


Lennujuhtimispiirkond (inglise k. Flight Information Region, lühendatult FIR) tähistab ala, kus toimub ülelendavatele lennukitele juhiste ja informatsiooni andmine, et näiteks lennukid omavahel kokku ei põrkaks. Eestit katab üks lennujuhtimispiirkond, nimega Tallinn FIR. Kui riigid on suured, nagu näiteks Hiina, võib lennujuhtimispiirkondi olla mitu. Jaapanit, Lõuna-Koread, Põhja-Koread ja Taivani katab üks lennujuhtimispiirkond (vastavalt Fukuoka, Incheon, Pyeongyang, Taipei).  


Võiks öelda, et Hiina tegi õhukaitse turvatsooni rajamisega ukse lahti ning järgmise sammu tegi Lõuna-Korea. Kes on järgmine, tekib küsimus. Korea poolsaare kaarti vaadates tuleb pähe üks väga ebaratsionaalselt käituv riik – Põhja-Korea.


Põhja-Korea pole seni veel avalikustanud enda õhukaitse turvatsooni olemasolu. Kuid nagu kaardi 2 pealt näha, katab Põhja-Koread Pyeongyangi lennujuhtimispiirkond, mille lõunapoolne piir kattub NLL joonega. NLL joon tähistab kahe Korea merelist piiri, mille läänepoolset ala Põhja-Korea aga ei tunnista. Kaardil on see ala tähistatud punase ringiga ning see on territoorium, kus näiteks 2010. aastal lasti põhja Lõuna-Korea allveelaev Cheonan ning kus sama aasta sügisel Põhja-Korea pommitas Yeonpyeongi saart.


Kaardilt on näha, et Lõuna-Korea õhukaitse turvatsoon ulatub kaugemale põhja poole kui NLL joon. Kui nüüd Põhja-Korea tuleb välja enda õhukaitse turvatsooniga, kattub see igal juhul Lõuna-Korea tsooniga, võttes enda alla Korea poolsaare vaidlusaluse läänepoolse NLL ala. See ei oleks hea uudis.


Arengud Põhja-Koreas


Põhja-Koreas on viimasel ajal olnud mitmeid ärevaid uudiseid, millest sensatsioonilisim oli Jang Sung-taeki mahavõtmise teade 8. detsembril (pildil). Jang Sung-taek oli poliitik, kes hoolitses Põhja-Korea eest ajal, kui toimus võimuvahetus ning võimule tuli Kim Jong-un. Pärast Jang Sung-taeki mahavõtmist kutsuti Põhja-Koreas kõik piirkondlike ametiasutuste ja Töölispartei harukonotrite esindajad pealinna Pyeongyangi, et läbi poliitilise töötlemise elimineerida Jang Sung-taeki toetajate organiseerumine.


Kuigi Põhja-Korea tavainimesed ei tea, miks Jang Sung-taek maha võeti, kirjutab Lõuna-Korea meedia, et tõenäoliselt võis üheks põhjuseks olla tööstuspargis lahvatanud konflikt, kus Jang Sung-taek ütles Kim Jong-unile, et Põhja-Korea võiks majanduse avamisel minna Hiina teed. Väidetavalt olevat Kim Jong-un koos karmi liini pooldava Choe Ryong-haega selle peale pahandanud, öeldes vastuseks, et sedasi hävitatakse Põhja-Koreas sotsialism.


Jang Sung-taeki Hiina stiilis reformide pooldamine pole iseenesest uudis, sest 2012. aasta augustis Hiinas käies esines ta seisukohtadega, kus ta pooldas Hiina stiilis majanduse avamist. Väidetavalt – järjekordselt – olevat Jang Sung-taek esindanud nende sõnadega mitte Põhja-Korea riiki, vaid isiklikke seisukohti. Juba järgmisel aastal väisas Pekingit uus figuur – Choe Ryong-hae, kes 2013. aasta mais väisas Kim Jong-uni erisaadikuna Hiinat. See polegi üldse üllatav, sest Choe Ryong-hae ja Jang Sung-taek esindavad Kim Jong-unile lähedal seistes koos märkimisväärse toetajaskonnaga kahte täiesti erinevat suunda. Choe on konservatiivse ning Jang liberaalsema maailmavaatega.


Viimase paari aasta jooksul on kahe figuuri vahel käinud äge võitlus Kim Jong-uni toetuse pärast. Nii näiteks jäi 2012.aasta juulis kõigist oma sõjaväelistest tiitlitest ilma Ri Yong-ho, kes kahtlastel asjaoludel paar päeva hiljem ka suri. Tema asemele tõusis Hyon Yong-chol. See manööverdus oli väidetavalt seotud just kahe figuuri omavahelise jõukatsumisega.


Veel on nii Hiina kui ka Lõuna-Korea meedia maininud, et kui 2012. aastal tegi Kim Jong-un riigipiirides väljasõite 152 korda, oli Jang Sung-taek neist kaasas rohkem kui 100 korral, olles Põhja-Koreas sedasi persoon nr. 2. Sellel aastal on Kim Jong-uni 95 väljasõidu ajal saatnud teda 72 korral Choe Ryong-hae ning Jang Sung-taek vaid 25 korral.


Lõuna-Korea Ühinemisministeerium kirjutas selle aasta oktoobris, et pärast Kim Jong-uni võimuletulekut on 97-st isikust partei või sõjaväe kõrgemas juhtkonnas 44% kas välja vahetatud või uued ametid/positsioonid antud.


Lõuna-Korea meedia on kajastanud oletust, et Põhja-Korea sõjaväe manööverdused võivad olla märk iga hetk lahvatavast järjekordsest lokaalsest konfliktist kahe riigi piirialadel. Põhja-Koreas on erineva astme poliitikuid ja sõjaväelasi võetud maha terve viimase aasta jooksul, kellest osad on hukatud.


Lisaks kirjutas Lõuna-Korea meedia kevadel, et kahes Põhja-Korea piiriäärses Hwanghae provintsis (traditsioonilised Põhja-Korea toiduallikad) valitseb täielik toidupuudus ning esineb kannibalismi. Venemaaga piirnevas Põhja-Hamgyongi provintsis oli samal ajal juhtum, kus üks sõduritest lasi maha teised sõdurid, et nende toit endale saada. Lisaks on Lääne meedias oletatud, et samas provintsis on tõenäoliselt toidukriisi tõttu hukatud ligikaudu 20 000 vangi.


Olukord Põhja-Koreas on pingeline ning välisvaenlase otsimine on ekspluateeritud hea vahend kurnatud rahva tähelepanu juhtimiseks mujale. Õhukaitse turvatsoon oleks üks selline meede, mida Põhja-Korea saaks kasutada. Pärast Jang Sung-taeki mahavõtmist kutsuti Lõuna-Koreas kaitseminister Kim Kwan-jini eestvedamisel kokku 1400-st sõjaväelasest koosnev kohtumine, et arutada Põhja-Korea järgmisi võimalikke samme, eriti sõjalisi liikumisi.


Veel turvatsoonidest


Kui Põhja-Korea juurest tulla tagasi õhukaitse turvatsoonide juurde, siis selguse huvides olgu öeldud, et nüüdseks on kolm Ida-Hiina merega piirnevat riiki (Lõuna-Korea, Jaapan ja Hiina) kehtestanud oma õhukaitse turvatsooni teistega nõu pidamata. Hiina mõistagi kõige agressiivsemalt. Kuid kuigi Jaapan ei ole enda õhukaitse turvatsooni laiendanud näiteks vaidlusalastele Kuriili saartele, on ta näiteks Taivani suhtes oma võimu näidanud küll. 


Jaapani õhukaitse turvatsooni laiendamine Yonaguni saare juures 2010. aasta 25. Juunil

Jaapan muutis 2010. aasta mais Yonaguni saare juures (kaardil) enda õhukaitse turvatsooni nii, et see hakkas kattuma ka Taivani omaga. 2010. aasta Taivani meedia kirjutas, et Taivani kaitseministeerium avaldas Jaapani otsuse peale protesti ning teatas, et Jaapani otsusega oma õhukaitse turvatsooni laiendada ei olda kindlasti nõus. Samas teatas kuid Jaapani kaitseministeerium 26. mail, et õhukaitse turvatsoon Yonaguni saare juures tehakse laiemeaks ning see hakkab kehtima 25. juunist 2010.


Taivani õhukaitse turvatsoon. Lõunas on näha ka Filipiinide õhukaitse turvatsooni.

Hiina käesoleva aasta 23. novembri otsus laiendada oma õhukaitse turvatsooni muudab agressiivseks just selle otsuse ajastus ning territooriumi ulatus. Varem Hiinal polnud enda õhukaitse turvatsooni. Mõistagi oli nimetatud turvatsooni kehtestamine vajalik, et tekitada piirkond, mille alla jääksid ühtlasi vaidlusalased Diaoyudao/Senkaku saared ja Socotra kalju. Hiinal on plaanis selline tsoon luua mitte ainult Kollase mere, vaid ka Lõuna-Hiina mere kohale, kus Hiinal on mimeid piirivaidlusi.




Hiina otsus luua õhukaitse turvatsoon ei ole iseenesest üllatav, sest õhukaitse turvatsoon ei ole seotud ühegi rahvusvahelise seadusega ning põhimõtteliselt võib iga riik selle oma tahte järgi luua. Mõistagi eeldab hea tava eelnevat läbirääkimist naaberriikidega. Hiina pole naabritega läbi rääkinud ning siin on üks väga kindel põhjus. Nimelt tundub mulle, et Hiina ei ole suutnud otsustada, mida kokkuvõttes Diaoyudao/Senkaku saartega peale hakata. Eelmise aasta sügisest alates on Hiina-Jaapani suhted väga pingelised olnud ning Hiinas räägitakse siin-seal lokaalse sõja võimalikkusest. Valitsus aga ei näi seda pooldavat ning saadab vaidlusalastele saartele nö kalamehed, kes saarele ronides Hiina või Taivani lippu lehvitavad. Lisaks sõidetakse laevade ja lennukitega saare lähedale, kuulutades justkui saare kuuluvust Hiina koosseisu. Tegelikkuses on see kõik ainult niisama õrritamine ning Hiina valitsus ei julge või ei soovi astuda resoluutset sammu, et saared vallutada.


Seepärast mõeldigi välja õhukaitse turvatsoon, mis annab signaali saarte kuuluvusest Hiina valduste alla, kuid juriidiliselt ei tähenda mitte midagi. Hiina küll väidab, et ta on Ida-Hiina mere kohal kehtestanud enda reeglid, kuid seni pole ükski riik neid heaks kiitnud. Turvatsooni kehtestamine annab väga selge signaali Hiina sõjalistest ja välispoliitilistest ambitsioonidest, kuid hetkel näib, et Hiina lihtsalt lükkab Daioyudao/Senkaku saarte küsimuse tulevikku, täna veel midagi konkreetset otsustamata.


Selles aga seisnebki teine probleem. Turvatsoon võib iseenest olla tulevikku vaatav otsus, kuid turvatsooni kehtestamine täna muudab ärevaks tsiviillennunduse, sest ei teata, mis reeglid täpselt Ida-Hiina mere kohal kehtivad ning kas neid peab järgima või mitte. Näiteks kui Vietnami kaitseminister ütleb pressikonverentsil, et Vietnam ei aktsepteeri Hiina õhukaitse turvatsooni, mõtleb Hanoist Tokyosse lendava lennuki piloot, kas ma nüüd pean Ida-Hiina mere kohal teistmoodi käituma ja Hiinale enda lennusihist teatama või mitte.

comments powered by Disqus