Hiina – vanim kultuur maailmas? | 10 sept 12

Urmas Pappel


Hiina kultuuri peetakse vanimaks elus olevaks kultuuriks maailmas. Otsekui iseeneslikult kaasneb selle tõdemusega eeldus, et Hiina kultuur on püsiv ja ajas muutumatu, kinni oma iidsetes tavades ja konfutsianistlikus kosmoloogias ehk maailmakorras. Tegelikult on aga Hiina kultuuri muutumatus lääne sinoloogide loodud romantiline müüt, millest, tõsi küll, on ka hiinlased ise poliitiliste eesmärkide saavutamiseks kinni hakanud. 




Alljärgneva eesmärk on anda lugejale põgus ülevaade Hiina ajaloost ja teda veenda, et Hiina kultuur ei ole püsiv, monoliitne ega isegi mitte eriti stabiilne. Tuleb juttu Keskmaa (zhongguo – hn keskmine + riik, maa) ehk Hiina keisririikidest, nende seas Hani, Tangi, Songi (pildil), ja Mingi riigist, mis selgelt eristuvad oma eelkäijaist ning väärivad maailm ajaloos suuremat tähelepanu, kui neile seni on osaks saanud. 


Ometi on ka neil õigus, kes väidavad, et Hiina kultuur on vanim ajaloos. Vaatamata mitmetele muutustele ja ajaloo keerdkäikudele on Hiina kultuur jäänud kindlaks oma ülimuslikule suuresti konfutsianistlikule maailmakorrale. Kõik katsed Hiina kultuuri fundamentaalselt reformida on luhtunud. Neist katseist viimane, mis algas Hiina Kommunistliku Partei võimuletulekuga 1949. aastal ning vaagub hinge tänini, on samuti hääbumas. Hiina kultuur on naasmas konfutsianistlike narratiivide juurde. 
 

Ühtse riigi loomine ja konfutsianismi võidukäik: Qini ja Hani keisriigid 

Olles kindlustanud kontrolli Hiina kesktasandiku ja sellele piirnevate alade üle, lõi Qin Shihuang Qini keisririigi (221–207 e.m.a.) (kaardil). See sündmus tegi lõpu Sõdivate riikide ajastule (5.–3. saj e.m.a.), mis sai oma nime kogu Hiina Kesktasandikku vallanud poliitilise killustatuse järgi, ning pani aluse üle kahe aastatuhande kestnud keisririikide ajajärgule. 



Vaatamata rangele poliitilisele ja maailmavaatelisele kontrollile langes Qini riik koos oma asutaja surmaga juba seitse aastat hiljem. Qin Shihuangi valitsusviis, mis legistliku õpetuse kohaselt taotles valitseja võimutäiust rahva heaolust ja kõigest muust hoolimata, ei osutunud jätkusuutlikuks. Ohjata Keskmaa suurt rahvastikku pelga väevõimuga osutus võimatuks - viga, mida on korranud mitmed Hiina valitsejad. Seetõttu ei ole esimene keiser vaatamata oma ajaloolisele tähtsusele Hiina kultuuriloos kuigivõrd austatud. Tema ainsaks kuulsaks imetlejaks oli Hiina Rahvavabariigi loonud Mao Zedong, kes hindas esimese keisri totalitaarseid võimuvõtteid ja ülistas teda kui Hiina rahva tänini vaimus elavat esiisa.

Legism (fajia – hn seaduse koolkond) keskendus tugeva riigivõimu teooriale ja teostamisele. Ideaalseks riigiks pidasid legistid ühtse valitsuse alla koondatud ülitsentraliseeritud suurriiki, mida valitsetakse tõhusa ning hästi reglementeeritud administratiivaparaadi ja sõjaväe abil. Riigi tugevuse aluseks on majandus ja sõjavägi. Rangemad legistlikud kavad nägid ette kogu ühiskonna organiseerimise sõjaväe eeskujul, et elanikkonda oleks võimalik tõhusalt kontrollida ja neilt makse koguda. Linnart Mäll, Märt Läänemets, Teet Toome. Ida mõtteloo leksikon. Lõuna-, Ida- ja Sise-Aasia – Studia Orientalia Tartuensia. Series Nova. Vol. II. Tartu: Tartu Ülikooli orientalistikakeskus, 2006.

Kliki pildil, et näha tervet ajajoont.

Esimese keisririigi kiire lõpp oli heaks õppetunniks tulevastele Hiina valitsejatele. Qini riigile järgnes Hani keisririik, mis põimis legistliku valitsemiskorra konfutsianistlike tavadega ning valitses nii Keskmaad järgneval neljal sajandil (206 e.m.a.–220 m.a.j.). Hani riigi tähtsusest Hiina kultuuriloole annab tunnistust ainuüksi see, et hiinlaste omakeelne etniline nimetus hani rahvas ehk hanren tuleneb just Hani riigi nimest. 

Hani riigi rajamine ei toonud endaga kaasa mitte üksnes kaua oodatud rahu, vaid ka mitmeid suuri muudatusi Hiina ühiskonnakorralduses. Sõdivate riikide ajastul alanud kirja standardiseerimine viidi nüüd lõpuni. Just tänu sellele reformile, mis hõlmas erinevate kirjaviiside ühtlustamist, on üle kahe tuhande aasta tagasi graveeritud potikillud ja bambuseribad (pildil) mõistetavad ka 21. sajandi koolipoisile – tõsiasi, mis teeb hiina kirjast vanima tänini kasutusel oleva kirjasüsteemi. 





Kirja standardiseerimine ning paberi leiutamine 2. sajandil m.a.j. andsid olulise tõuke Hiina teaduse ja kultuuri arengule. Teras, vesiratas, käru ja puuplokk trükk võeti maailma ajaloos esimesena kasutusele just Hani riigis. Samas kiirendas ja lihtsustas standardiseeritud kiri Hiina riigibürokraatiat, mis toetudes konfutsianistlikule kosmoloogiale võis valitseda oma alamate üle vaimu, mitte võimuga. Just siis sai konfutsianismist Hiina ametlik filosoofia, mis püsis Keskmaa riigibürokraatia alustalana 20. sajandi alguseni. 
   
Konfutsianism (ruxue – hn õpetlaste koolkond) on läänes loodud termin Konfutsiusest alguse saanud hiina klassikalise õpetuse ja ideoloogia tähistamiseks, mis domineeris Hiina riigiõpetusena kuni 20. saj alguseni. Konfutsianismi keskseks mõisteteks on inimlikkus (ren), pojalikkus (xiao) ja rituaal (li). Pojalikkus on ühiskonna ja kosmilise korra aluseks, mis kinnitab üleüldise subordinatsiooni printsiipi: keiser on pojalik taeva ja esivanemate suhtes, ametnikud on pojalikud keisri suhtes, alamad ülemate suhtes jne. Seda korda aitab ülal hoida komme, mis oli kõige tähtsam kultuuri järjepidevust ning ühiskondlikku korda ja kooskõla tagav ning hoidev kategooria, mille inimene omandasid nii koduse kasvatuse kui ka hariduse kaudu. Seejuures aga ei tohtinud ära unustada inimlikkust, mis on eetiline imperatiiv suhtuda kõikidesse inimestesse nagu iseenesesse, olenemata nende päritolust ja tähtsusest.  Mäll, Linnart, jt. Ida mõtteloo leksikon, 2006.
    

Hiina avanemine: Tangi ja Songi keisririigid 

Arvatavasti esimesel sajandil jõudis Hiina ka budism, mille tähtsus Hiina ühiskonnas kasvas oluliselt alles peale Hani riigi lõppu. 4. sajandist kuni Tangi keisririigi (618–907) languseni oli Hiina budismi õitseaeg, mil mitmed valitsejad eelistasid konfutsianismile just seda võõrapärast filosoofiat. 



Tangi valitsusaeg oli vaieldamatult üks avatuimaid perioode Hiina ajaloos ja seda mitte ainult maailmavaateliselt. Läbi tänapäeva Ida-Türkestani aladele jääva Tarimi oru ja Taklimakani kõrbe, mis on Siiditee üks olulisemaid sõlmpunkte (kaardil), toimus vilgas kaubavahetus Hiina ja tema naabrite vahel. Niinimetatud pax sinica võimaldas kaupmeestel läbida suhtelises rahus kogu tee Tangi pealinnast Chang'anist (tänapäeva Xi'an Kesk-Hiinas) Samarkandi ja sealt edasi Bagdadi läänes ning Kašmiri ja Induse oru linnadeni lõunas, kus Hiina siidi, lakkehistööd ja keraamikat vahetati safrani, datlite, viiruki ja mürri vastu. 

Tangi aegne bodhisattvaPeale ilmalike väärtuste toodi tagasi ka budistlikke tekste ja kunsti, mis kandis endas küll India päritolu maailmavaadet, kuid mille vorm oli tänu Aleksander Suure vallutustele Sise-Aasias kreekapärane. Buda õlgadelt vabalt langev rüü (pildil) on seesama tooga, mida kandsid Socrates, Aristoteles ja teised lääne antiigi suurkujud. Peale tooga on ka nimbuse kujutamine ja palvehelmeste kasutamine erinevates kultuurides nii ühes kui ka teises Euraasia otsas tõestuseks sellest, kui väikeseks oli maailm juba 7. sajandi alguseks muutunud. 







Tangi keisririigi ajal hakkas Hiina kultuuri kese nihkuma Hiina Kesktasandikult põhjas, kus see oli olnud neoliitikumist alates, Jangtse jõe orgu lõunas. Selle olulise muutuse põhjuseks oli riis. Kui Hani riigi ajal moodustas riis vaid väikese osa hiinlaste dieedist, siis tänu uuendustele põllumajanduses peale 7. sajandit hüppeliselt kasvanud riisi saak tingis nii riisi osakaalu suurenemise hiinlaste toidulaual kui ka majandusliku ja poliitilise võimu liikumise sinna, kus seda kõige toitvamat teravilja toodeti. Nii võis osa maaharimisega tegelenud hiinlastest asuda ümber linnadesse ning pühenduda muudele tegevustele, seal hulgas teadusele, kunstile ja kaubandusele. 



Songi keisririigi aegne (960–1279)  Hiina (kaart) oli kõige urbaniseerunum ühiskond enne uusaegset Euroopat. (Lõuna-Songi pealinnas Hangzhous tänapäeva Shanghai lähistel elas mõningail hinnanguil kuni 2,5 miljonit inimest.) Peale suurte linnade võis Songi dünastia lõpupäevil Hiinat väisanud Marco Polo imeks panna vast leiutatud püssirohtu ja paberraha, kivisöe kasutamist metallitööstuses ja kompassi kasutamist merel. Märkimisväärselt oli Songi riik esimene trükitud raamatutega ühiskond ajaloos. 

Ka Songi aegne tööstus ja kaubavahetus arenesid jõudsalt. Tänapäeva Hiina kirdeosas asuvates Hebei, Shandongi ja Jiangsu provintsides avatud tehaste palgal oli tuhandeid töölisi, mis tootsid riigi tellimusel rauda, tekstiili, portselani, paberit, raamatuid jne. (1078. aasta Hiinas riigis toodeti ligi kakskorda rohkem rauda (pildil) kui 1788. aasta Inglismaal.) 



Kasutades ära kahe Hiina suurima jões Jangtse ja Kollase jõe jõgikonda ning nende vahele rajatud kanalisüsteemi veeti Hiina Kesktasandiku ja Jangtse 
alamjooksul asuvates keskustes toodetud tarbe- ja luksuskaubad, mille hulka kuulus ka Songi ajal oma täiuse saavutanud portselan (pildil), üle kogu Hiina. 

Ja kaugemalegi. Väidetavalt on ainuüksi Jaapanist või Javalt leitud potikildude varal võimalik jutustada kogu Hiina keraamika ajalugu. Kaubavahetust peeti aga ka põhjapoolsetes steppides, India ookeanis ja Aafrikas. Räägitud on aga ka kaubavahetusest Uue Maailmaga, mis Songi suurt laevastikku ja kõrgelt arenenud meresõidutehnikat arvestades ei oleks kuigivõrd imekspandav. Nii tuli ülekaalukalt suur osa Songi riigi sissetulekust tööstusele ja kaubandusele kehtestatud maksudest, mitte aga traditsioonilisest maamaksust. 
Songi majandussaavutused, eriti aga tööstuses ja rahanduspoliitikas tehtud edusammud on pannud mitmeid teadlasi eesotsas Joseph Needhamiga küsima, miks ei alanud tööstusrevolutsioon just Songi aegses Hiinas? See nn Needhami küsimus on tänini vastuseta. 

Joseph Needham oli briti sinoloog, kes otsis vastust küsimusele, miks jäi Hiina vaatamata suurtele teaduslikule, tehnoloogilisele ja majanduslikule ülekaalule uusaegsele Euroopale alla? Oma põhiteose Science and Civilisation in China seitsmendas köites kirjutab Needham: „Traditsioonilises Hiina ühiskonnas oli üleüldine ja teaduslik progress selgelt olemas, ent selle summutas renessanssijärgse Euroopa moderne teadus“. Ta rõhutab, et Hiina ei olnud mingil juhul stagneerunud, nagu mitmed ajaloolased kipuvad arvama. Joseph Needham. Science and Civilisation in China. 7 part 2. 


Hiina allutamine võõrvõimule: mongolite vallutustest Oopiumisõdadeni 

Neile saavutustele vaatamata ei suutnud Songi riik vastu seista mongoli hordidele, mis 13. sajandil rullusid üle Euraasia ulatudes Jaapani rannikust Kiievi ja Ungarini. Kui mongolid Hubilai-khaani juhtimisel Hiina oma maailmaimpeeriumiga liitsid, tõi see kaasa mitmeid muudatusi Hiina ühiskonnas. Vallutajad ei sallinud hiinlasi ega tundnud huvi konfutsianistliku kultuuri vastu, eelistades selle asemel hoopis islamit. Konfutsianistlikust traditsioonist kantud keiserlik eksamisüsteem, mis oli alates 605. aastast olnud riigibürokraatia alustalaks, tühistati. 

Ometi puhkes hiina kultuur pea et vastupandamatu jõuga taas õide. Mongolite valitsuse all loodud Yuani keisririigi aegne (1271–1368) luule on tänini väga kõrgelt hinnatud ning just siis avastatud sini-valgest portselanist (pildil), mida järgnevail sajandeil veeti vana maailma kõigisse sadamatesse ning mida seetõttu peetakse ajaloo esimeseks üleilmseks luksuskaubaks, sai Hiina kultuuri tuntuilm kaubamärk sajanditeks. Ka keiserlik eksamisüsteem taastati vähem kui pool sajandit peale selle tühistamist. Nagu mitmed teised valitsejad enne ja pärast neid, pidid ka mongolid tõdema, et nii suurt riiki ei ole võimaik valitseda ilma ametnike, bürokraatia ja neid toetava konfutsianistliku kosmoloogiata. 

Keiserlik eksamisüsteem oli Hiina riigibürokraatia alus, mis võimaldas riigiameteisse valida ainult konfutsianistlikke reegleid tundvaid haritlasi. Nii tagati riigiametnike kõrge haridustase ja eemaldati võimu juurest sõdurite klass. Keiserlikul eksamisüsteemil oli mitmeid tasemeid, millest madalaim lubas asuda kohaliku piirkonna teenistusse, kõrgeim aga teenida keisrit ennast. Keiserlikust eksamisüsteemist võtsid eeskuju nii Hiina naabrid Vietnam, Korea, kui ka kaugemad riigid nagu Suurbirtannia, mille 19. sajandi keskel rajatud tsiviilteenistus on rajatud just keiserliku eksamisüsteemi eeskujul.

Yuani dünastiale järgnes Mingi riik (1368–1644). Mingi valitsejad taastasid Hiina majandusliku võimsuse ja konfutsianistliku ühiskonnakorralduse selle täies hiilguses. Mingi väed surusid mongolid tagasi põhjasteppidesse ning laiendasid riigi territooriumi eelkõige lõunas, kus Hiinaga liideti Himaalaja mäeaheliku idaservas laiuv Yunnan. Samuti kuulub Mingi keisririig saavutuste hulka Suure Hiina müüri (pildil) rajamine selle tänapäevasel kujul.



Mingi valitsejad vastandusid nii mitmeski mõttes teadlikult Songi riigile. Esiteks oli Mingi riik oma alustruktuurilt üdini militaristlik, kuna põhjapoolsetst steppidest tulenev oht ähvardas endiselt Keskmaa rahu. Teiseks põlgas Mingi valitsus ära majandusest ja kaubavahetusest tõusva tulu ja naases Tangi aegse traditsioonilise majandusmudeli juurde. Vaatamata sellele, et Mingi riigi ajal elas üks Hiina ajaloo kuulsamaid meresõitjaid Zheng He, kes 15. sajandi algul juhtis suuri ekspeditsioone Lõuna-Aasiasse, Araabiamaadesse ja Aafrikasse (kaart), olid mitmed konservatiivselt meelestatud konfutsianistlikud riigiametnikud välismõjude ja kaubavahetuse vastu. Nende tungival nõudmisel riiklikud välisekspeditsioonid lõpetati ning Hiina sulgus sajanditeks endasse. 



Peamiselt poliitilisest stagnatsioonist tingitult langes Hiina järjekordsete põhjast pärit võõrvallutajate kätte. Qingi keisririigi (1644–1911) valitsevaks kihiks ei olnud seekord mongolid vaid hoopis Kirde-Hiinast päris mandžud. Ent võõrale päritolule vaatamata rajas ka Qingi riik oma võimu eelkõige konfutsianistlikele alustele. Nii nagu nende eelkäijailgi, oli mandžust Qingi keiser Taeva asemik maa peal, kelle valitsusest sõltus tema alamate heaolu või hukatus. 

Qingi riigi ajal kasvas märgatavalt Hiina ja lääneriikide vaheline lävimine. Qingi õukonda kuulunud jesuiidi misjonärid (pildil) pidasid Hiina traditsioonis tuntud Taevast (tian) võrdväärseks kristliku Jumalaga ning seetõttu lootsid, et hiina rahvas tuuakse peagi katoliku kiriku rüppe. Oleksid nad teadnud, kui väga hiinlased olid ja on mõneti tänini veendunud oma kultuuri ülimuslikkuses. Jesuiidid olid aga vaid esimesed pääsukesed, kes hiinlastele läänelikke väärtusi püüdsid peale suruda. Neile järgnesid kaupmehed, kelle kaasa toodud ideedel ja eelkõige kahuritel oli aga Hiina ühiskonnale märksa suurem mõju. Kuid lääne riikide koloniaalpüüetest, Oopiumisõdadest ja Qingi riigi langusest tuleb juttu ASIA Blogi ülejärgmises postituses. 



Tagasipöördumine konfutsianistlike juurte juurde 

Ükski valitseja, olgu ta siis võõrvallutaja või hani rahva enda soost, pole suutnud Hiinat valitseda ilma konfutsianistlikule bürokraatiale ja kosmoloogiale toetumata. Peale Kommunistliku Partei võimuletulekut alanud ja pool sajandit kestnud Hiina kultuuri vastu suunatud ulatluslikke repressioone, mille eesmärk oli hävitada Hiina traditsiooniline ühiskond ja luua nn uus inimene, on Hiina riigi praegused juhid sellest paratamatusest aru saanud. 

Alates 1990ndate aastate algusest on konfutsianism taas Hiina riikliku hariduspoliitika üks alustalasid ning marksismi kõrval kohustuslik osa igas õppekavas. Konfutsianistlike tavade ja moraalireeglitega püütakse lappida märatsevast majanduskavust ja kommunistiku ideoloogia kokkuvarisemisest tekkinud moraalivaakumit, mis oli osaliselt süüdi ka 1989. aastal puhkenud Taevase Rahu väljaku rahutustes (pildil). Uus konfutsianistlik põlvkond hiinlasi peab üles kasvama pojalikkuse printsiipi tundes ega tohi tõsta mässu Hiina Kommunistiku Partei kui rahva isa vastu. 


Konfutsianism on ka osa Hiina uuest rahvuslikust identiteedist ning poliitfilosoofiast. Nn neokonfutsianistid on veendunud, et lääne ühiskonnas lokkav kuritegevus ja majandusprobleemid on tingitud sealse ühiskonna liigsest individualismist ja majandusvabadustest. 2007. aastal alanud majanduskriis on ainult vesi nende veskitele, kes püüavad Hiina ühiskonda maailmast ära lõigata, et seda lääne mõjude eest kaista ja taas traditsiooniliste väärtuste juurde suunata. Seejuures tõlgendavad neokonfutsianistid inimest lahutamatu osana ühiskonnast, kes peab selle tahtele igakülgselt alluma. Nii kasutatakse konfutsianismi kui pehmet jõudu (soft power) riigi võimu legitimiseerimiseks. 

Ometi on neokonfutsianism vaid üks mõttevool, mis tänapäeva Hiina ühiskonda vormib ning seetõttu oleks ennatlik karta, et Hiina sulgub Mingi riigi eeskujul taas endasse. Sellele vaatamata on konfutsianismi taassünd ilmne. Nüüd kui Hiina on naasmas konfutsianistlike juurte juurde, mis on olnud Hiina ühiskonna aluseks vähemalt Hani keisririigist alates 3. sajandist e.m.a., võib tõsikindlalt väita, et Hiina konfutsianistlik kultuur on vanim maailmas.   

comments powered by Disqus