Xi Jinpingi massikampaania ja Mao ajastu vaimsus | 21 nov 13

Urmas Pappel


Hiina presidendi ja Hiina Kommunistliku Partei peasekretäri Xi Jinpingi algatatud „kriitika ja enesekriitika“ kampaania elustab Mao ajastu vaimsust, mil oldi veendunud, et bürokraatlik riigiaparatuur vajab pidavat puhastust ja seda ei ole võimalik saavutada õigusriigile omaste meetmetega. Samas näitab alanud massikampaania Hiina riigiaparaadi haavatavust ja küündimatust tulla toime üha enam killunenud ühiskonna probleemidega.


Xi Hebei kriitikasessioonil (allikas: Xinhuanet)


Septembri lõpus veetis Xi Jinping mitu päeva väisates Põhja-Hiinas asuva Hebei provintsi ametkondi (pildil), et innustada sealseid poliitikuid end ja oma kolleege kritiseerima. Seda kõike eesmärgiga edendada Hiina poliitilist kultuuri. Ametnikele anti kuus kuud aega, et enesekriitikaks ja teiste kritiseerimiseks ette valmistuda. Kriitikasessioon kestis kaks päeva. Ainus, keda kohal viibinud kõrgetest poliitikutest ei kritiseeritud, oli Xi Jinping ise.


Tegemist on järjekordse massikampaaniaga, mis Hiina ametliku uudistekanali Xinhua teatel püüab „edendada Hiina Kommunistliku Partei ametnike, liikmete ja laiade masside vahelist lävimist ning kõrvaldada mittesoovitatavad töömeetodid nagu formalism, bürokraatia, hedonism ja luksuslikkus“. Juunis avalikustatud ja septembris alguse saanud „kriitika ja enesekriitika“ kampaania on tõestuseks, et Mao ajastu vaimust kantud kriitikasessioonid ja massikampaaniad ei ole Hiina poliitiliselt maastikult kadunud.


Hiina pikaaegne juht Mao Zedong armastas massikampaaniaid. Ta oli veendunud, et nii suurt riiki nagu Hiina ei ole võimalik valitseda tavapäraste bürokraatlike meetmetega, vaid ainult kampaaniatega. 1949. aastal, pärast Hiina Rahvavabariigi väljakuulutamist, järgnes üks massikampaania teisele sihiga muuta nii Hiina kultuuri, ühiskonda kui ka inimloomust.




Kampaania Suur Hüpe Edasi (1958–1961) eesmärk oli seada Hiina majandus uutele sotsialistlikele alustele, mis tõstaks Hiina Rahvavabariigi majandustoodangu (pildil) tööstusriikidega võrdväärsele tasemele, kuid mis tegelikkuses põhjustas suure majanduslanguse ja kümnete miljonite inimeste näljasurma. Suur Proletaarne Kultuurirevolutsioon (1966–1976), mille eesmärk oli kõrvaldada iganenud kultuur ja parandada inimloomust, lõppes aga poliitilise ja majandusliku kaose ning üleüldise ühiskondliku traumaga.


Katastroofiliste kampaaniate kõrval oli ka mitmeid edukaid kampaaniaid, kuigi nende meetmetega ei pruugi me tagantjärele nõus olla. Nii näiteks kutsuti alates 1970ndatest aastatest kampaania käigus naisi ülesse saama lapsi hiljem ja vähem, mis alandas sündivust (graafik). Seetõttu on praegu Hiina Rahvavabariigis hinnanguliselt ligi 200 miljonit inimest vähem ja Hiina ühiskond sellevõrra jõukam.







Mao eeskuju pole unustatud ka tänapäeval. Kuigi õigusriigi põhimõtetel on praegu Hiina poliitilises kultuuris märksa suurem roll, kui Mao aega (1949–1978) iseloomustanud alalisel revolutsioonil ja masside ülesõhutamisel, on iga Hiina liider ka pärast Mao surma ja 1978. aastal alanud „avatuse ajastut“ kasutanud valitsemiseks massikampaaniaid. Niisiis ei ole Xi Jinpingi kriitikakampaania sugugi erandlik. Väidetavalt järgib Xi nii oma sõnades kui ka tegudes Mao eeskuju rohkemgi, kui talle eelnenud Hu Jintao ja Jiang Zemin.


Rousseau vaimus uskus Mao, et riigi valitsemine peab tuginema nn rahva ühisosal (pr k volonté générale). Erinevalt Rousseaust ei pidanud aga Mao silmas ühiskondlikku kompromissi, milleni jõutakse erinevate ideede üle arutledes, ning millega lõpuks on kõik osapooled nõus. Mao arvates oli ühisosani võimalik jõuda vaid läbi kriitika ja enesekriitika. „Me peame vaidlema seni, kuni nõustume,“ olevat ta kuulutanud, pidades silmas nõustumist tema enda ideedega. Seda viisi arutledes jäi aga peale alati see, kelle poliitiline kapital ja maoistlik südikus oli suurem, mitte see, kelle argument oli veenvam. Nii asendas Mao totalitaarne stiil ühiskondliku leppe ideoloogilise diktaadiga, mis küll suutis killunenud rahva ühendada, kuid välistas igasuguse ühiskondliku arutelu.


Mao esialgsest veendumusest kasvasid 1930ndatel välja kurikuulsad Yanani kriitikasessioonid (Kesk-Hiinas Yananis asus II maailmasõja eel ja ajal kommunistide baaslaager), mida kutsuti hellitavalt „õppegruppideks“, kuid kus allutati kümned tuhanded kommunistidega liitunud inimesed tugevale ideoloogilisele survele. Kriitika ja enesekriitika eesmärk ei olnud erinevate ideede kaalumine ja poliitiline dialoog, vaid ajupesu. Väidetavalt kasutas Mao „õppegruppe“ ära selleks, et kindlustada oma ideoloogilist haaret ja seeläbi poliitilist võimubaasi. Hiina Rahvavabariigi väljakuulutamise hetkeks 1949. aastal ei julgenud „Mao Zedongi mõttes“ ehk maoismis enam keegi kahelda.


 Xi Jinpingi „kriitika ja enesekriitika“ kampaania paistab taaselustavat Mao ajastu vaimu. Loomulikult ei usu keegi, et Xi tahaks kehtestada Mao radikaalset ühiskondlikku korda ja plaanimajandust. Selleks on Xi liialt kaine mõtlemisega ja neoliberalismi haare Hiina üle liiga tugev. Küll aga väljendab Xi massikampaania maoistlikku veendumust, et Hiina bürokraatlik riigiaparatuur vajab pidavat puhastust ja seda ei ole võimalik saavutada tavapäraste, õigusriigile omaste meetmetega.


Samuti annab alanud kampaania Xi-le võimaluse suurendada kontrolli ühiskonna üle ja laiendada oma võimubaasi, mis on tema eelkäijatega võrreldes juba niigi tugev. Ühe Hiina tippülikooli riigiteaduste professori sõnutsi võib Xi alustatud kampaaniaga saavutada suurepärase positsiooni oma poliitiliste vastaste kõrvaldamiseks. Kui kõik peale Xi üksteist kritiseerivad, saab ainult tema määrata kriitikasessioonide tulemusi ning seeläbi kontrollida oma oponentide saatust.


Suuremat kaost aga alanud kampaaniast ei teki. Ilmselt ei too see kaasa ka suuri muudatusi Pekingi ja provintside võimueliidis. Põhjus on lihtne – „kriitika ja enesekriitika“ kampaania läbiviimiseks puudub tõsiseltvõetav kontrollmehhanism. „Kuna Xi ei saa istuda iga kriitikasessiooni eesotsas,“ lausub professor, „jääb Xi initsiatiiv eelkõige formaalsuseks, mis suudab tegeleda vaid üksikute juhtumitega.“ Kriitika alla sattunud parteiliikmed on küll sunnitud Xi „mängu“ kaasa mängima, kuid ei võta järjekordset massikampaaniat kuigi tõsiselt. Nii on kampaania mõju piiratud. Ja võib-olla Xi enamat ei soovigi.


Kriitikasessioonide ulatuslik läbiviimine tulevikus on samuti vähetõenäoline. See halvaks tõsiselt riigi toimimist, kuna ühe kriitikasessiooni ettevalmistamiseks kulub kuid ning läbiviimiseks päevi. Samal ajal peaksid aga asjaosalised juhtima riiki. Samuti külvaks kampaania vaenu osapoolte vahele, kes oma igapäevases töös püstitatud eesmärkide saavutamiseks peaksid kritiseerimise asemel tegema koostööd. Neil põhjustel võib väljakuulutatud headest kavatsustest hoolimata alanud massikampaania tõsiselt kahjustada partei mainet. Viimastel kuudel on internetis Xi kampaaniale osaks saanud avalikkuse terav kriitika ja pila.

Jiang Zemin

Ometi on alust arvata, et Xi alustatud massikampaania ei ole tingitud usust Mao-ajastu meetmete õigsusesse või pelgast võimuihast. Eelmainitud professor võrdleb vast alanud kampaaniat Jiang Zemini (pildil) 1990ndate lõpus toimunud „kolm rõhuasetust“ (hiina k sanjiang) kampaaniaga, milleüheks eesmärgiks oli tõestada avalikkusele, et partei on võimeline muutuma ja pakkuma välja uudseid lahendusi Hiina probleemidele. See sama mure vaevab Hiina Kommunistlikku Parteid ka praegu. „Kriitika ja enesekriitika“ kampaaniaga püüab Xi tekitada dialoogi ja leida uusi ideid riigi valitsemiseks. 

Kuigi Jiangi kampaania oli edukas, osutab stagnatsiooni vältimiseks ja rahva usalduse võitmiseks kampaaniate kasutamine Hiina riigi struktuursele küündimatusele tegeleda killunenud ja üha vabama ühiskonna probleemidega. Kuna ei Hiina Kommunistlik Partei ega ka ükski teine autoritaarse režiimi juhtorgan saa lubada otsest ja avatud kriitikat enda suunal, on säärases süsteemis värske vere ja uute ideede leidmine vaevaline.

Ühtlasi võib see olla põhjuseks, miks Hiina riigiteadlased ei ole seni suutnud välja tulla oma (hiinalikku maailmavaadet toetava) algupäraste riigiteadusteooriatega. Vaatamata püüdlustele rajada näiteks konfutsianistlik riigiteadus, toetub Hiina riigiteadus kui teadusharu seniajani eelkõige marksismile ja vähemal määral teistele lääne päritolu teooriatele.


Olgugi et septembris alanud „kriitika ja enesekriitika“ massikampaania ei jää ilmselt viimaseks omalaadseks, on Hiina haritlaste seas üha enam levinud arvamus, et säärased meetmed on suuresti tulutud. Massikampaaniate asemel vajab Hiina laiapõhjalist, institutsionaalset väljundit ühiskondlike murede avalikuks arutlemiseks. Vaja on sõnavabadust, mida ei saa suvaliselt poliitilisele või ärilisel survele allutada.


Säärase institutsiooni puudumine loob paratamatult olukorra, kus ühiskonda vaevavad probleemid ei tule ilmsiks, või kui tulevad, ei osata neid adekvaatselt lahendada. Kuniks aga institutsionaalset väljundit avatud ühiskondlikuks dialoogiks ei kehtestata, iseloomustab Hiina poliitilist maastikku massikampaaniate katse-eksitus meetod ja võimueliidi pidev kartus kaotada rahva usaldus.


Artikkel on ilmunud ka Postimees+ veergudel (16.11.2013) pealkirja all 
"Xi Jinping elustab Mao ajastu vaimsust".
comments powered by Disqus