Kuidas valitsetakse Hiinat? | 15 nov 12


Eile, 14. novembril, kuulutati lõppenuks Hiina Kommunistliku partei kaheksateistkümnes kongress ja määrati riigi arengukurss järgmiseks kümneks aastaks. Parteikongressi lõpuga võttis ohjad üle uus, viies põlvkond juhte. Kui jätkub viimase 20 aasta traditsioon, siis on täna hommikul avalikkusele esitletud tippjuhid järgmised kümme aastat Hiina eesotsas ja annavad tulevasele generatsioonile üle võrreldes praegusega paljuski tõenäoliselt hoopis teistsuguse riigi.

Ajal, kus maailma suurima rahvaarvuga riik tegeleb juhtide vahetusega ja kulisside taga lakkamatult toimuv võimuvõitlus on korraks avalikkuse ette immitsenud, oleks palju huvitavaid teemasid, millest seoses Hiina poliitikaga kirjutada. Närvekõditavaid ülevaateid võimuvõitlusest ja spekulatsioone võimumanöövrite teemal leiab Hiina poliitika kohta rohkelt. Aga neist spekulatsioonidest - ja miks üldse peame tihti Hiina poliitkast rääkides leppima vaid spekulatsioonidega - on ehk lihtsam aru saada kui teame, kuidas süsteem toimib. Mis toimub sel sügisel Hiinas ja miks see on oluline? 



Selleks, et tänapäeva Hiinas toimuvat paremini konteksti panna, väärikski lühikest ülevaadet kõige fundamentaalsem ja tõenäoliselt ka igavaim teema: Hiina keskvalitsussüsteemi ülesehitus. Kogu võimustruktuuri ühe korraga kirjeldamine oleks esialgu liiga suur lõuatäis, seega kirjeldan ainult võimuvahetuse seisukohast olulisemaid osi süsteemist. Ja kuna on oht riigi organirägastikku ära eksida, olen üritanud asja võimalikult selgelt edasi anda. Seekord piirdun ainult süsteemi tipuga ja keskvalistusest allapoole jäävatest astmetest kirjutan tulevikus.
Hiina valitsussüsteemi kirjeldamisel on oluline teha vahet formaalse struktuuri ja institutsioonide (ehk kuidas asjad paberil peaks käima, käesolevas tekstis mõnes kohas märgendatud sõnaga “teoreetiliselt”) ning tegelike, kirjapanemata protsesside (ehk kuidas asjad tegelikult käivad) kirjeldamisel. Hiina riigivalitsemise reaalsusest arusaamiseks on viimased kohati olulisemadki kui see, mis kirja pandud. Nimelt toimub suur osa poliitilisest protsessist väljaspool formaalseid institutsioone ja enamasti kõrvalolijate silme eest varjatult. 

Sellega seoses on aga probleemiks formaliseerimata protsessidega paratamatult kaasnev läbipaistmatus, mis teeb Hiinas toimuvast täieliku ülevaate saamise keeruliseks. Seal peitub ka põhjus, miks Hiina vaatlejad ja meedia on Hiina poliitilistest mängudest kirjutades tihti sunnitud jääma spekulatsioonide tasemele ja kasutama kremlinoloogiast tuntud võtteid, et saada mingitki aimu Hiina võimuhierarhia tipus toimuvast. Kremlinoloogilsed meetodid on näiteks ametlikest dokumentidest ja avaldustest varjatud tähenduste otsimine, ajalehtedes kajastatud ametnike liikumised ning fotode analüüsimine juhtide osalemisest ametlikel üritustel (vt näiteks meediamängulisi juhtumeid nagu “Kas Jiang Zemin on teise ilma mees?” ja “Kuhu kadus tulevane parteijuht Xi Jinping?” või "Mis on saanud langenud juhist Bo Xilaist?").

Otseste allikate vähesus ning vajadus tihti kaudsetele alliketele tugineda on asi, mida tasub Hiina poliitika kohta nii ajakirjandusest, kuid tihti ka akadeemilisest kirjandusest lugedes meeles hoida.

Aga kuidas siis ikkagi valitsetakse maailma suurima rahvaarvuga riiki?

Kui rääkida Hiina valitsemissüsteemist, siis levinud avang on, et “Hiina on üheparteiriik ja kõige kohal kõrgub kommunistliku partei võimas vari”. Põhimõtteliselt on see ka tõsi. Tegelikult on Hiinas registreeritud ja Hiina versioonis parlamendist esindatud isegi kaheksa parteid, kuid need tegutsevad kommunistliku partei tiiva all ning kõik nende eelarveid ja juhtimist puudutavad otsused langetab kompartei.

Illustreerimaks väga lihtsalt Hiina võimuhierarhiat tippu, on siin järgmine kolmeosaline skeem:

Hiina Kommunistlik Partei

Alustan oma jutuga ülevalt ja liiguna allapoole, sest samas suunas voolab võim Hiina poliitilises süsteemis. Seega, kui hakata rääkima Hiina võimupüramiidist, siis tuleb alustada kõige tipus olevast: eelmisel aastal oma üheksakümnendat juubelit tähistanud Hiina Kommunistlikust Parteist, mis nagu öeldud, otsustab pea kõige Hiina poliitilises elus toimuva üle.

Kõigepealt numbritest. Kommunistlikus parteis on umbes sama palju liikmeid kui Saksamaal elanikke - 2011. aasta seisuga oli parteil 82 miljonit liiget (aastaga oli liikmete arv kasvanud rohkem kui 2 miljoni inimese võrra). Naised moodustavad liikmeskonnast 23% ja kõrgem haridus on parteiliikmetest 39 protsendil. Alla 35 aastased parteilased moodustavad liikmeskonnast pisut üle 24 protsendi.

Hoolimata suurest liikmete absoluutarvust on Hiina Kommunistlik Partei tänapäeval siiski eliidipartei. Partei eesmärk ei ole liikmeks värvata iga Hiina elanikku, vaid võimekaid kandidaate, keda saab määrata partei jaoks vajalikele positsioonidele. Alates 90ndatest aastatest värvatakse partei ridadesse ka ettevõtjaid, et neid süsteemiga tihedamalt siduda ning kindlustada, et nad partei liinist kõrvale ei kalduks ja partei õigust riiki juhtida kahtluse alla ei seaks.

Miks olla parteiliige? Jätan hetkeks kõrvale aatelised ja ideoloogilised ning patriootlikud motiivid - on neid, kes on parteis just neil põhjustel. Lisaks on parteisse kuulumine kasulik aga ka praktilistel põhjustel. Liikmestaatus aitab edendada karjääri ning avab uusi võimalusi nii suhtevõrgustiku kui reaalsete tööpakkumiste osas. See, ning võimalus olla lähemal poliitika kujundamisele, on ka põhjused, miks eelpoolmainitud ettevõtjatel on kasulik parteisse kuuluda.

Hiina puhul on tänapäeval tegemist autoritaarse, mitte totalitaarse riigiga ja võrreldes 70ndate aastatega, mil partei üritas kontrollida inimeste igapäevaelu pea igas aspektis (kuni selleni, et kellega keegi tohib abielluda ja millal lapsi saada), on partei inimeste eraelust välja tõmbunud. Parteil on kirjutamata kokkulepe kodanikega: me aitame parandada teie elujärge ja vastutasuks lasete teie meil vailitseda. Niikaua, kuni hiinlane liiga avalikult ja häälekalt keskvõimu või kommunistliku partei vastu sõna ei võta, võib ta ajada oma asja. Piirid, mida ületades võib võimustruktuuridega pahandusi tulla, ning sakntsioonide, mida neil puhkudel rakendatakse, on aga ähmased ja sõltuvad ühiskondlikust positsioonist, piirkonnast ning ajahetkest.

Partei kongress ja Keskkomitee 

Ehkki rääkimine Hiinast kui kommunistliku ideoloogia kantsist pole enam ajakohane, valitsetakse seda riiki endiselt leninistlike põhimõtete alusel: süsteem, mille eesotsas on tugeva hierarhiaga kommunistlik eesrindlaspartei (vanguard party).


Kuna me räägime partei näol ikkagi üle 82 miljoni liikmega organisatsioonist, siis peab võimukeskuse defineerimisel minema täpsemaks. Ka selle inimhulga tipus peab olema mingi hierarhia, mis võimu koondab.

Hiina Kommunustliku Partei teoreetiliselt kõige kõrgem organ on üleriigiline parteikongress ja selle keskkomitee, mis täidab kongressi funktsioone istungijärkude vahelisel ajal.

Kongressi istungijärgud toimuvad iga viie aasta tagant ja kestavad umbes nädala. Ehkki partei varasemas ja kaootilisemas ajaloos oli kongresside vaheline ajaperiood kohati üsna korrapäratu, on peale Mao surma järgset insititutsionaliseerimisprotsessi suudetud seda regulaarsust hoida.

Delegaatide arv on viimastel kongressidel olnud pisut üle kahe tuhande. Suur delegaatide arv ja harv kooskäimine tähendavad, et partei kongressil arutatakse harva midagi sisulist või partei elu mõjutavat. Kongressid on pigem sümboolsed verstapostid partei ajaloos, mis sümboliseerivad partei ühtsust ja jõudu, ning mille käigus kantakse partei konstitutsiooni parteijuhtide poliitlised filosoofiad ja teooriad (nagu näiteks Jiang Zemini “Kolm esindust”, Hu Jintao “Teadusliku arengu teooria” jne). Ning, mis kõige olulisem, kongressil “valitakse” - tegelikult küll kinnitatakse ametist lahkuva poliitbüroo ja kõrgema juhtkonna pakutud kandidaate keskkomiteesse.

Parteikongressi istungijärkude vahepealsel ajal on - jällegi teoreetiliselt - partei juhtorganiks keskkomitee. Kuigi keskkomitee kohtub tihedamini - tavaliselt korra aastas - on ka see organ liialt suur (hetkel 204 liiget ja 167 asendusliiget), et olla partei otsustusprotsessi ja riigijuhtimise igapäevane keskpunkt. Ehkki juhtub, et keskkomitee istungitel käib tõsine debatt ja otsustatakse määravaid asju, on keskkomitee pleenumid peamiselt kokkukutsutud selleks, et kiita heaks mõnda parteijuhtide kavandatud plaani.



Poliitbüroo 

Reaalne poliitiline võim on aga Kommunistliku partei poliitbürool ja selle alalisel komiteel - need on partei otsustusprotsessi keskmes. Poliitbürool on 25 liiget, kelle seast omakorda valitakse poliitbüroo alaline komitee, mis on Hiina võimupüramiidi tipp.

Lugedes Hiina riigikorralduse kirjapandud reegleid, ei saa poliitbüroo tegelikust rollist õiget pilti. Kuidas poliitbüroo täpselt tegutseb ja asju otsustab, teame vaid kaudselt. Näiteks on vihjatud, et otsustamine ei toimu mitte hääletamise teel vaid konsensuspõhiselt. Lisaks, et poliitbüroo täiskoosseis kohtub kord kuus ja alaline komitee tõenäoliselt iganädalaselt. Veel ka seda, et alalise komitee istungitel toimub avameelne diskussioon ja erimeelsusi ei varjata.

Poliitbüroo alalisse komiteesse kuulus kuni sellesügisese parteikongressini üheksa liiget, parteikongressi järel on poliitbüroo alaline komitee seitsmeliikmeline. Komitee liikmed on järjestatud kaalukuse järjekorras, number 1 - parteijuht ja president on kõige võimsam ja number 7 kõige vähemkaalukam. Tähtsuse järjekorras astus poliitbüroo alalise komitee uus koosseis täna ka parteikongressi delegaatide ette. Nende saaliastumise järjekorrast parteikongressil teamegi kohe iga liikme positsiooni komitees ja seega ka Hiina juhtimishierarhiat.

Oluline on aga märkida, et võrreldes Mao Zedongi ja Deng Xiaopingi aegse (kuni 1990ndate aastateni) persoonikeskse mudeliga on Kommunistliku Partei juhtimine tänapäeval oluliselt kollektiivsem ja tehnokraatlikum.


Rahvavabastusarmee

Hiina rahvavabastusarmee asutati 1927. aastal Kommunistliku Partei militaarharuna partei kaitseks. See oli kaks aastakümmet enne kui kuulutati välja “Uus Hiina” ehk Hiina Rahvavabariik (1949. aastal)

Ka peale Rahvavabariigi väljakuulutamist on kontroll sõjaväe üle käinud partei kaudu ja seega on Hiina Rahvavabastusarmee olnud alati rohkem partei sõjavägi kui riigi sõjavägi. 

Ehkki Hiina riigiaparaadis on olemas kaitseministeerium, juhib sõjaväge reaalselt partei poliitbüroo Kommunisliku Partei Sõjaväeasjade Keskkomitee kaudu, mis kontrollib otseselt kõrgemate ohvitseride ametisse määramist, väeüksuste paigutusi ning kulutusi varustusele ja relvastusele.

Lisaks kontrollile Rahvavabastusarmee üle jagab komitee siseministeeriumiga sõjaväelise Relvastatud Rahvapolitsei (mis on eraldiseisev tavapolitseijõududest) juhtimist. Selle üheks oluliseks ülesandeks on valitsusasutuste ja riigijuhtide turvamine, kuid ka piirivalve ja tuletõrje. Sõjaolukorras lisaks Rahvavabastusarmee üksuste toetamine.


Komitee liikmetest suurema osa moodustavad Rahvavabastusarmee erinevaid osi juhtivad ohvitseid, kes kõik on loomulikult ka parteiliikmed. Komitee juhtivad kohad kuuluvad aga alati partei juhtfiguuridele. Alates tänasest on sõjaväeasjade komitee juhiks uus parteijuht Xi Jinping. See on ka esimene kord, kus uus parteijuht asus kohe peale ametisseastumist ka sõjaväe etteotsa. Eelmise parteijuhi Hu Jintao eelkäijia Jiang Zemin andis alles kaks aastat peale parteijuhi kohalt lahkumist organi juhi koha järgmisele mehele üle.

Et asi segasem oleks, siis täpselt sama nime ja liikmeskonnaga komitee on ka Hiina keskvalitsuse struktuuris, kuid reaalne võim on parteiorganil. Kaitseministeeriumi roll on teisejärguline - olla kontaktiks ehk suhete koordineerijaks Rahvavabastusarmee ja teiste riikide sõjavägede vahel.

Hiina jõustruktuurid väärivad tulevikus eraldi ülevaadet. Selles postituses sõjaväest aga põhjalikumalt ei räägi, eesmärk oli sõjavägi positsioneerida võimuhierarhias.


Riigiaparaat


Nagu sõjaväestki, räägin valitsusaparaadist sel korral niipalju kui see on oluline Hiina võimuhierarhia tipu selgitamiseks. Nagu 1,4 miljardi elanikuga riigi puhul võikski arvata, on riigi ülesehitus keeruline ja väärib samuti eraldi teemaarendust. 


Kui näiteks Eestis tegutsevad parteid riigi poolt loodud raamistikus, mis nende tegevust reguleerib, siis Hiinas on riigiaparaadi ülesandeks Hiina Kommunistliku Partei poliitika elluviimine ja administreerimine. Seega tegutseb keskvalitsussüsteem hoopis partei loodud raamistikus. Ilmekaks näiteks sellest on asjaolu, et Hiina Kommunistlik Partei ise ei ole organisatsioonina registreeritud, sest sellega langeks partei justkui sellesse raamistikku, mille kohal ta seisma peaks.


Hiina riigi organisatsiooniskeemid kohati rohkem peidavad kui paljastavad seda, millistes riigisüsteemi punktides tegelik võim paikneb. Öeldakse, et Hiina on küll autoritaarne süsteem, kuid võim või autoriteet selles süsteemis on fragmenteeritud.

Põhiseaduse järgi on Hiina Rahvavabariigi kõrgeim võimuorgan Hiina Rahvakongress (National People’s Congress), mis käib koos kord aastas märtsikuus. Kui lähed Pekingisse Tiananmeni väljakule ja seisad näoga Mao Zedongi foto poole, siis sinust vasakut kätt jääv suur hall sammastega hoone on just see, kus Hiina Rahvakongress koos käib.  


Teoorias on kongressil õigus muuta konstitutsiooni ja teha seadusi. Kuid see ei ole mõeldud olema lääneliku parlamendi laadne isesisev organ. 70% protsenti delegaatidest ja pea kõik kongressi juhid on kommunistliku partei liikmed, kes on lojaalsed eelkõige parteile ning alles seejärel kongressile. Eelmise juhtkonna ajal sai poliitbüroo alalise komitee mees number kaks, Wu Bangguo, kes on ühtlasi ka rahvakongressi parteikomitee juht, vajadusel anda kongressi parteiliikmetest delegaatidele käsu õige kandidaadi poolt hääl anda.

Sisuliselt on rahvakongressi puhul tegemist üritusega, mille käigus ratifitseeritakse lihtsalt poliitbüroo ja partei poolt tehtud poliitilisi ja personaliotsuseid. Tegelikkuses juhtub enamast nii, et partei loob enamuse uutest seaduseelnõudest ja saadab selle rahvakongressile “kaalumiseks” ehk heakskiitmiseks. Et rahvakongress mõne seaduseelnõu tagasi lükkaks (nagu on näiteks juhtunud ühe mereturvalisust puudutava seaduseelnõuga), seda juhtub väga harva. Enamasti loetakse tagasilöögiks aga juba seda, kui mõne seaduseelnõu poolt hääletanute hulk jääb vaid 70-80 protsendi kanti.

Riigiaparaadi igapäevase juhtimisega tegeleb riiginõukogu, mis on Hiina valitsuskabinet. Seda juhib hetkel veel Wen Jiabao, kes on kommunistliku partei poliitbüroo alalise komitee staatuselt kolmas mees, kuid keda esitletakse lääne meedias enamasti Hiina peaministrina. Tema ametikoha võtab kevadeks üle Li Keqiang.

Hiina esimest meest nimetatakse väljaspool Hiinat peamiselt presidendiks, mis on aga suuresti esinduspositsioon. Alates 1993. aastast on presidendi ametis alati olnud sama mees, kes ka Hiina Kommunistliku Partei liidriks ja Hiina presidendi võim tulebki eelkõige sellest, et ta on Kommunistliku Partei juht ehk poliitbüroo alalise komisjoni liige number üks.


Võimuvahetus ehk kuidas me teadsime, kes hakkab Hiinat edasi juhtima?

Mao ja tema surma järel tüüri hoidnud Deng Xiaopingi aegsed ettearvamatud ja avalikud võimuvõitlused on jäänud minevikku. Partei hoiab avalikkuse ees harmoonia ja ühtsuse joont ja seda peetakse parteis väga oluliseks, kuna üks Hiina Kommunistliku Partei legitiimsuse peamisi allikaid on tänapäeval lisaks majanduskasvule stabiilsus. Kasvamas on ka natsionalismi osatähtus, kuid sellest tuleb juttu ühes meie järgmises postituses.

Poliitbüroo alalise komitee uus koosseis






Pildil uus poliitbüroo alalise komitee koosseis

Võimuvõitlus pole aga parteist kaugeltki kadunud. Lakkamatu võitlus huvigruppide vahel toimub lihtsalt avalikkuse eest varjatumalt. Kommunistlik Partei ei ole monoliit ja partei sees on rohkelt erinevaid fraktsioone ja huvigruppe. Ideoloogiliselt räägitakse laias laastus kahest suurest mitteametlikust koalitsioonist: elitaristid ja populistid (või liberaalselt meelestatud reformistid ja jäigad konservatiivid). Elitaristide tuumiku moodustavad peamiselt revolutsionääride ja kõrgel kohal olevate parteiliikmete järeltulijad, populistide hulgas domineerivad kommunistlike noorte organisatsioonis karjääriga algust teinud poliitikud. 

Fraktsioonid ja koalitsioonid pole aga sugugi paigas ning selgete piirjoontega. Need jagunevad suuresti geograafilise ning sotsiaalse päritolu järgi, kuid lisaks sõltub palju ka isiklikest suhetest, konfliktidest, pragmaatilistest kaalutlustest jne.

Võitlus, läbirääkimine ja tehingud toimuvad ka poliitbüroo alalise komitee uute liikmete määramisel. Erinevad fraktsioonid ja huvigrupid üritavad endale sobivaid kandidaate läbi suruda ja tulemuseks on intensiivne fraktsioonidevaheline võimuvõitlus. Üks läbivaid faktoreid kandidaatide läbisurumisel on pensionile läinud komiteeliikmete soov suruda ametitesse endaga seotud nooremaid parteilasi, et sellega oma mõju pikendada.

Kuna komitee liikmed on eelnevalt kokkulepitud ja läbiräägitud, siis ehkki formaalselt valiti uus parteijuht äsjalõppenud parteikongressi käigus, teadsime me juba paar aastat üsna kindlalt, et järgmiseks parteijuhiks ehk poliitbüroo number üks meheks saab Xi Jinping. Keegi muidugi võimvõitluse tulemuste kohta pressiteadet välja ei saada, kuid kinnistuva traditsooni järgi tunneme me tulevase parteijuhi ära selle järgi, millistesse ametitesse vastav isik on eelnevalt paigutatud. Sarnastel põhjustel, küll veidi vähem kindlalt, teame, et uus peaminister saab olema Li Keqiang.

Ehkki me räägime Hiina tulevasest presidendist ja peaministrist, siis äsjalõppenud parteikongressi käigus veel peaministri ja presidendi ametite hoidjad ei vahetunud. Ometi pole enam kahtlust, et just Xi Jinping ja Li Keqiang presidendi ja peaministri ametikohtadele kinnitatakse. Ametlikult asuvad nad aga Hiina riiki juhtima alles järgmise aasta märtsis toimuva rahvakongressi istungijärgu järel. Kuni kevadise rahvakongressi istungini on aga presidendiks ikkagi Hu Jintao ja peaministriks Wen Jiabao. 
comments powered by Disqus