Ajalugu Hiina poliitikas | 16 nov 12

Urmas Pappel

Alljärgneva eesmärk on anda ülevaade Hiina lähiajaloost, Esimesest oopiumisõjast (1839–1842) Nanjingi veresaunani (1937) ning kirjeldada, kuidas nende sündmuste varjus Keskmaa iidne ja rangelt reglementeeritud maailmapilt kokku varises. Konfutsianistliku poliitkosmoloogia asemele loodi tugevate Lääne mõjutustega uus poliitiline identiteet, mida hoomamata ei ole võimalik mõista ei Hiina Rahvavabariiki ega selle välispoliitilisi ambitsioone.
  
Image: /photos/Qing-Empire1.jpg?1353053630546


18. sajandi lõpus oli Qingi keisririik (kaardil) kindlasti üks võimsamaid ja arenenumaid riike maailmas. Ent sajandi teises pooles, mil Lääne-Euroopa riigid eesotsas Suurbritanniaga olid tööstusrevolutsiooni äärel, hakkas Qingi riigi võimsus hääbuma. Euroopa koloniaalriikide ekspansionistlikud huvid Ida-Aasias põhjustasid paratamatu konflikti end endiselt maailma keskmeks pidava Hiinaga. 

Vast üheks kuulsaimaks näiteks Keskmaa ja Lääne-Euroopa poliitiliste kultuuride erinevustest on 1793. aasta Suurbritannia esindaja lord Macartney visiit Hiina, kes võeti Pekingis vastu kui tribuuti maksma tulnud barbarit ning saadeti ära sõnumiga kuningas George III-le, milles seisis kirjas: 

„Meil on kõik olemas. Me ei hinda veidraid või nutikaid esemeid ning meil ei ole vähimatki tarvidust teie maa kaupade järele. […] Teie, oo kuningas, peaksite lihtsalt käituma meie soovide kohaselt kindlustades oma lojaalsust ja vandudes igavest kuulekust, et Teie riik saaks osa rahuõnnistusest.“

Bertrand Russell ütles seda keiser Qianlongi avaldust tabavalt kommenteerides, et „keegi ei mõista Hiinat seni, kuni see dokument tundub meile absurdsena.“ Tal oli õigus. Oleksid aga toonased briti saadikud vähegi adunud, kuivõrd absurdsena nende nõudmised Hiina poliitilise maailmapildi valguses paistsid, oleks Suurbritannia valitsus Hiinat diplomaatiliste missioonide asemel ilmselt kohe püssirohuga kostitanud.


Esimene oopiumisõda ja konfutsianistliku maailmakorra purunemine

Alustuseks peame heitma pilgu taas ajalukku. 18. sajandi lõpus oli Suurbritannia majandus keerulises olukorras. Kaubavahetus Qingi riigiga õitses, ent see oli ülekaalukalt ühesuunaline.

Nagu eelnevalt tsiteeritud keiser Qianlongi sõnad ilmestavad, ei ihaldanud Keskmaa midagi, mida Õhtumaa neile võinuks pakkuda. Kuna Hiina kaupmehed soostusid vahetama portselani, siidi ja Euroopas üha menukamaks muutuvat teed ainult hõbeda vastu, voolas see väärt metall briti kodanike kukrutest otse Qingi keisririigi laegastesse.



Ja siis toodi mängu oopium. See moonist tehtav morfiini sisaldav narkootikum
oli Hiinas tuntud juba Tangi dünastia aegu (618–907), ent epideemia mõõtmeis tarbimine (pildil) sai võimalikuks vaid tänu briti kaupmeeste survele.

Võimalusest kinni haarates hakkas Briti Ida-India Kompanii vahetama Hiina ihaldatud kaupu hõbeda asemel oopiumi vastu, mille suhteliselt hõlbus ja väga kasumlik eksport India istandustest Lõuna-Hiina sadamaisse (pildil oopiumi transpordiks kasutatud klipper) võimaldas kiivakiskunud kaubandusbila
nssi parandada.


Nüüd hakkas hõbe voolama teises suunas, Qingi riigist välja. Kui aga Qianlongi järeltulija keiser Daoguang oopiumiga kaubitsemise keelustas, oli tulemiks patiseis, mille lahenduseks lasti 1839. aastal käiku relvad.

Järgneval kolmel aastal purustasid briti väed Hiina ajast ja arust laevastiku ning rannakaitseehitised veenva kergusega. 29. augustil 1842 oli nurkasurutud ja häbistatud Qingi valitsus sunnitud allakirjutama Nanjingi leppele, 
mis tagas Suurbritanniale suured kaubanduslikud ja diplomaatilised õigused. See oli esimese tervest reast Hiina ja koloniaalriikide vahel sõlmitud „ebavõrdseist leppeist“ (bupingde tiaoyue),  

Muu hulgas said britid enda kasutusse Hong Kongi saare, mille tagastamist (pildil) Hiina administratsiooni alla 1997. aastal tõlgendas Peking kui õigluse jaluleseadmist pärast pikka ülekohut.

Kuigi sõjaliselt ei olnud Esimene oopiumisõda eriti märkimisväärne, muutis see põhjapanevalt Hiina ajaloo kulgu. Mõistes oma ainelist nõrkust – vaimselt peeti Hiina kultuuri vaatamata kõigele ülimuslikuks – võtsid hiina haritlased käibele nn tiyongi põhimõtte, mille kohaselt pidi Hiina jääma truuks oma traditsioonilistele väärtustele (hn ti – olemus) õppides samas tundma ja ärakasutama Lääne eesrindlikke tehnoloogiaid (hn yong – kasutus).





Ka Lääne ühiskonnateooriad, kaasa arvatud liberalism, marksism, natsionalism ja sotsiaaldarvinism, võitsid Hiina haritlaskonna seas üha enam poolehoidjaid. Tõsi küll, konservatiivsetel ametnikel puudus igasugune usaldus võõraste teadmiste ja tavade vastu, mistõttu suhtuti neisse küünilise pragmaatilisusega ning riigi reformimine venis.

Võrdluseks olgu ära märgitud, et Jaapan, mille lähtekoht oli 19. sajandi algul suuresti sarnane, viis vajalikud reformid ellu vaid mõne kümnendiga. Sajandi lõpuks oli Jaapan majanduslikult ja tehnoloogiliselt niivõrd võimas, et suutis 1894–1895 väldanud Hiina-Jaapani sõjas (pildil: Jaapani sõdurid hukkamas sõjavange) palju suuremat kuid endiselt dekadentlikku Hiinat võita.



See prelüüd 20. sajandi Hiina-Jaapani konfliktidele rebis tõsise augu konfutsianistlikusse maailmapilti. Pekingi silmis vasalliks peetud Jaapani sõjaline ülemvõim ei olnud Hiina poliitkosmoloogia põhimõtetega kuidagi seletatav. 

Veelgi enam, kuna konflikti Jaapaniga ei saanud enam tõlgendada ohuna Hiina kultuurile, hakkas Hiina end Jaapaniga kõrvutades ühe enam riigina (mitte kultuurina) määratlema.

Konfutsianismi suutmatus lahendada Hiina uue reaalsusega kaasnenud probleeme seadis Hiina haritlaskonna silmitsi hirmuäratava paratamatusega – kunagi varem polnud võõras kultuur näinud Hiina kultuuri suhtes ülimuslik. See tõdemus viis Hiina kultuuri kriisi, kust väljapääsemiseks oli vaja leida uus identiteet.

Hiina keisririigist sai 19. sajandi lõpuks vaatamata sügavale põlgusele kõige lääneliku suhtes paratamatult rahvusvahelise õiguse osa. Kui 1911. aastal asendus Qingi dünastia Hiina Vabariigiga, oli Hiina poliitkosmoloogia formaalne transformatioon viidud lõpuni – Hiina ei olnud enam taevamandaati kandev ülimuslik Keskmaa, vaid üks sisemiselt kääriv rahvusriik teiste seas.


Nanjingi veresaun ja Hiina suhted Jaapaniga

Nanjingi (Nanking) veresaun on üks 20. sajandi unustatud tragöödiaid.
Jaapani sõdurite õõvastavatest tegudest (pildil: Jaapani sõdur hukkamas hiinlast) Hiinas Teise maailmasõja eel võib lugeda Iris Changi palju furoori tekitanud raamatust „The Rape of Nanking“. Siinkohal on oluline selle sündmuse järelkaja ja mõju tänapäeva Hiina poliitikale.

Poliitiline pinge Jaapani ja Hiina vahel püsib, kuna 1937. aasta suvekuudel Hiina toonases pealinnas Nanjingis toimunud sündmustest on kahel Aasia suurvõimul tänini erinev arusaam.

Kui palju inimesi seal tapeti, ei saa ilmselt kunagi täpselt selgeks. Kuid Jaapani ajaloolaste ja mitmete prominentsete poliitikute väide, et Jaapani väed käitusid vangilangenud sõdurite ja tsiviilisikutega igati humaanselt, on enamikule hiinlastest mõistetavalt vastuvõetamatu.







Õli valab tulle Jaapani ajaloolaste püüd Hiina-Jaapani sõja (1937–1945) tähtsust igal võimalusel kahandada. Nii on Tokio kesklinnas asuva Yasukuni templi muuseumis Hiina-Jaapani „sõja“ asemel juttu „Hiina intsidendist“ – viidates justkui asjaolule, et kuna kahe riigi vahel sõda välja ei kuulutatud (mis ei vasta tegelikult tõele), pole neil aastatel Hiinas toimunud Jaapani sissetung ajalooliselt kuigi tähtis.

Neist ajaloolistest vastuoludest tingituna on Nanjingi sündmused alatiseks pinnuks Hiina-Jaapani suhetes. Hiina poliitiline propaganda ei väsi Jaapanile nende tegusid meeldetuletamast, mil iganes poliitiline tellimus seda nõuab.

Väidetavalt tõstis Peking 1982. aastal nimme diplomaatilist kära Jaapani ajalooõpikute teemal (mis käsitlevad tänini Jaapani avantüüre Hiinas kui paratamatust) eesmärgiga taastada oma väärikus, mis oli tänu Ameerika Ühendriikide ja Taiwani vahelisele relvatehingule korralikult haavatud. Ka viimasel kuul puhkenud tüli Ida-Hiina meres asuvate Senkaku ehk Diaoyu saarte pärast saadab Hiina avalikkuse pahameel enam kui pool sajandit tagasi toime pandud tegude pärast.


Hiina identiteet ja ametlik ajaloonarratiiv
 (1912–1978)

Peale puht pragmaatiliste välispoliitiliste kaalutluste on Nanjingi veresaun ka tähtis osa hiinlaste enesemääratlusest. Vaatamata Jaapani popkultuuri menule on viha Tõusva päikese maa vastu sügavalt juurdunud hiinlaste alateadvuses, mis kutsub esile järsu reaktsiooni iga kord kui Jaapan püüab oma minevikutaaka maha matta või vastupidi oma rahvuslikku eneseuhkust vääristada.



Mõistagi teeb Hiina keskvõim kõik, et mälestus Nanjingist ei jahtuks. Muuseumid ja kooliõpikud, riiklikud pühad ja mälestusmärgid (pildil: Nanjingi veresauna mälestusmuuseumi esine kuju) taastoodavad seda “mälestust”, mida veel vaid vähesed päriselt mäletavad.

Nii luuakse uusi põlvkondi, kes vihkavad jaapanlasi mitte enda mälestuste ega ka oma esivanemate jutustuste põhjal, vaid poliitiliselt konstrueeritud narratiivi põhjal.

Nüüd jõuame me tagasi Esimese oopiumisõja juurde
(pildil HMS Nemesis purustamas Hiina džonke), mis küll erineb paljuski 20. sajandi sündmustest, kuid on koos Nanjingi veresaunaga üks kahest kõige olulisemast episoodist Hiina rahvuslikus ajaloonarratiivis.



See modernistlik ja lineaarne narratiiv jutustab meile loo Hiinast, mis kannatas nii „kurjade“ koloniaalriikide kui ka Jaapani ikke all, oli sunnitud taluma mitmeid diplomaatilisi pilkeid ja loovutama suuri alasid (nt Mandžuuria, Shandong) emamaa territooriumist; kuid mis pärast „sadat aastat häbistust“ (bainian guochi) tõusis tänu Hiina Kommunistlikule Parteile taas tuhast.

Ometi ei olnud kommunistid kirjeldatud ajaloonarratiivi esimesed propageeriad. Sun Yatsen (pildil), Hiina Vabariigi looja ja esimene president, lootuses saada Moskvalt rahalist tuge, leppis selle marksistliku narratiiviga juba 1920ndatel. Ühtlasi oli antiimperialism heaks keskmeks, mille ümber hiinlasi koondada.

Koloniaalriikide tekitatud häbi ja võitlus rahvusliku eneseuhkuse taastamise nimel kirjutati sisse ajalooõpikuisse, tähistama hakati Oopiumisõdu mälestavaid pühi ning ajalehed ja ajakirjad, nende seas „Narkootikumide Keelustamise Kuukiri“, olid täis antiimperialistlikke loosungeid.



Ajaks, mil kommunistid Hiinas võimu võtsid, oli antiimperialismi ümber ehitatud ajaloonarratiiv vääramatu osa Hiina identiteedist. Kuid nüüd ei olnud Hiina päästjaiks mitte Sun Yatsen ja tema juhitud Hiina Rahvuspartei (Zhongguo Guomindang), vaid Hiina Kommunistlik Partei (Zhongguo Gongchandang).

Ametliku narratiivi kohaselt oli 1921. aastal loodud kommunistlik partei ainsaks poliitiliseks ja ka moraalseks jõuks, kes selle kaua hüljatud rahvusriigi imperialistide ja korruptsiooni küüsist suutis päästa. Mao juhitud valitsusel ei olnud muud vaja teha, kui juba sissetöötatud narratiivi pisut muudetud kujul edasi viljeleda.

Rahvusliku ajaloonarratiivi areng aga ei lõppenud kommunistide võimuletulekuga 1949. aastal. Tõsi, partei oli Hiina rahva vaenlaste küüsist päästnud, ent kapitalistlikust Läänest või (alates 1960ndate aastate algusest) sotsialistlikust Nõukogude Liidust tulenev „imperialistlik“ oht Hiina rahvale püsis. Ja nii püsis kindlana ka partei ideoloogiline haare. Ka Mao-aegse Hiina identiteet oli suuresti ehitatud vastandumisele imperialismile, mille peamiseks ideoloogiliseks sihtmärgiks oli endiselt Lääs.


Hiina ajaloonarratiivi kriis ja uus nägu (1978–2012)

Mao Zedong (pildil), Hiina Rahvavabariigi looja ja vaimne liider, suri 9. septembril 1976 ning kaks aastat hiljem, peale mõningast võimuvõitlust, võttis uus partei juhtkond kursi avanemisele.

Kommunistliku retoorika varjus hakati ellu viima poolkapitalistlikku majanduspoliitikat. Kuigi kooliõpikud ja ajalehed pasundasid jätkuvalt õitsva emamaa võidust imperialistide üle, võtsid vähesed seda tõsiselt.

1989. aasta kevadel, kui Pekingi tähelepanu oli juba terve kümnendi suunatud majanduskasvule, tabasid Hiinat lähiajaloo suurimad rahutused. Tiananmeni väljakule Pekingis ja kõige suuremate linnade keskväljakuile üle terve maa kogunenud tudengid ja töölised nõudsid sõnavabadust ja demokraatlikke reforme. 

Lääne mustamine ei olnud enam popp. Vastupidi, Mao-ajastu lõpuga kaasnenud kommunistliku ideoloogia kriis tekitas Hiina rahva hinge haigutava vaakumi, mida täideti Läänest pärit muusika ja riietumisstiili, ent ka liberalistlike ja individualistlike ideaalidega.

Vähestele hiinlastele on teada, mis 4. juunil 1989 juhtus – Hiina Rahvavabastusarmee sõdurid avasid oma rahva vastu tule, et poolteist kuud väldanud meeleavaldus laiali ajada (pildil). 
Hiina tudengid, kellega mul on olnud võimalus neil teemadel vestelda ja kes ometi peaksid tundma oma riigi lähiminevikku, salgavad häbist selle sündmuse maha või on sügavalt üllatunud, et midagi nii groteskset võis nende kodumaal üldse juhtuda.





Vaevu said tankid Pekingi kesklinnast lahkunud, kui keskvalitsus tuli välja kõikeseletava loosungiga – ülestõusu taga on Lääne imperialistide kuritahtlikud käed. Tegelikkuses aga mõistsid partei juhid eesotsas Deng Xiaopingiga väga hästi, et riik oli liialt keskendunud majandusreformidele ning jätnud rahva hinge hooleta.

1990ndate aastate algul hakati kirjeldatud ideoloogiavaakumit taas täis valama. Nüüd rakendati vana vaenlane, imperialistlik Lääs, uue ja märksa natsionalistlikuma propagandakaariku ette. Kuigi rahvuslik ajaloonarratiiv jäi muutumatuks, lisati sellele väide, et kapitalistlik Lääs püüab Hiina tõusu iga hinna eest pidurdada ja oma majandusmudeliga orjastada.

Paradoksaalselt andsid Tiananmeni rahutused riiklikule ajaloonarratiivile uut hoogu. Rahvusliku identiteedi ja ühtsuse nimel põimiti lugu koloniaalriikide põhjustatud kannatustest ühte Nanjingi veresauna ja Jaapani agressiooniga Teise maailmasõja päevil. Esimest oopiumisõjast sai aga kogu Hiina (lähi)ajalugu defineeriv sündmus – just sellest hetkest hakkas Hiina muutuma “modernseks” riigiks.


Ksenofoobiline või maailmale avatud Hiina?

Eelnevast võib jääda mulje, nagu oleks Hiina juba ligi kakssada aastat valmistunud konfliktiks Läänega. Ilma sellesse teemasse sügavamale laskumata, peab siiski rõhutama, et hiinlaste identiteet, kuigi tugevalt mõjutatud rahvuslikust ajaloonarratiivist, on pluralistlik segu paljudest teguritest, kaasa arvatud Lääne kultuurist. Uskuge või mitte, aga enamik hiinlasi ei mõtle antiimperialismi peale igapäevaselt.

Lisaks on oluline tähele panna, et Hiina riigi ülekaalukalt suurim kaubanduspartner on Euroopa Liit, millele järgnevad lähestikku Ameerika Ühendriigid ja ka Jaapan. Nii peab Peking oma rahva meelsust ohjes hoidma, et see liialt ei kahjustaks Hiina välissuhteid ega ähvardaks partei legitiimsusele üliolulist majanduskasvu.

Nii manitses üks Hiina noorteajaleht Senkaku saarte üle puhkenud tüli valguses oma lugejaid tasakaalukusele ning kutsus üles oma pahameelt Jaapani vastu “ratsionaalselt” väljendama. Ilmselt oli ajalehe toimetaja silmis Jaapani päritolu autode süütamine Hiina tänavail ebaratsionaalne.

Kuigi Hiina rahvusliku ajaloonarratiivi isiklikku ja emotsionaalset tausta ei saa eitada, on see siiski pigem kunstlikult taasloodud pragmaatiline tööriist, mida tuleb tahes tahtmata kasutada ettevaatlikult. Kas Peking suudab enda loodud tööriista ohjata, või on tegemist juba ohjeldamatu palavikuga, mis oma looja mingil hetkel võimetuks teeb, näitab tulevik.
comments powered by Disqus